Isekülv ja kivimultš - õnnetus hüüab tulles

Kivimultši hädade üle olen juba vingunud siin ja siin. Täna võtan teemaks taimede isekülvi. Ennast külvavad hoolega nii isutatud käbiheinad, puned ja tähtpead kui ka ise aias koha sisse võtnud nurmenukud. 

Ja siis see kare jürilill. Oh sa pühadevahe, ütleks mu vanaema. See väike põrguline paiskab oma pisikesed seemned hooga kaugele ja vallutab aina uusi alasid.

Kui murusse jõuab, siis ei ole enam mingit võimalust lahti saada. Nähtav on ta põhimõtteliselt ainult õitsemise ajal, pisikesed valged õied paistavad välja. Kui ära õitseb, siis see kõtradega varreke on peenike ja tume, ülalt vaadates lihtsalt nähtamatu. Kuni lähed vastu ja kuuled prõksuga laiali lendavate seemnete heli. 

FB "Eesti floora" grupi teadis üks targem inimene rääkida, et see oli veel mõni aeg tagasi meil looduskaitsealune liik, kuna olime leviku põhjaserval. Hea, et keegi minu aeda seda asja kaitsma ei ole soovinud tulla. Ta kaitseb ja levitab ennast väga edukalt ise. Ainus võimalus on kevadel õigel ajal välja rohida ja siis mõne nädala tagant uuesti need teadaolevad "nakatunud" alad üle käia, kuni veel seemneid jätkuba. Püüan sel aastal järjekindel olla. 

Nurmenukud kasvavad meil looduslikult Tabasalu kaldapealsel ja vabadel kruntidel. Hulk aastaid tagasi oli esimene taimeke sirelite all ja ta on aina paljunenud, nii et sel kevadel juba juurisin hulga väikeseid puhmaid välja. Muidugi on nad ilusad, lähevad seal sooja koha peal ka esimesena õitsema. Aga paljunevad nagu küülikud. Nüüd sain ehk õigel ajal jaole, lõikasin aias kõigilt nurmenukkudelt äraõitsenud õisikud sirbiga maha, et seemned ei leviks. Ja kuigi olin kevadel selle ala korra juba üle käinud, oli praeguseks pisitaimi nii, et kivid ei paistnud välja. 

Sirelite all levis suure hooga ka vesihein. See on üks petlik taimeke. Tõmbad ja tuleb kergesti üles, aga peened juured jäävad maha ka kasvatab uued pealsed. Püüdsin hoolikalt sonkida, aga väikse laigu jätsin tegemata. Vesiheinast saab väga hea pesto, täna tegingi. 

Suureõieline käbihein 'Bella Tiefrosa' on isekülvi andes tekitanud mittesordiomaseid tavalisi käbiheinataimi, mis nüüd eelmisel suvel omakorda hullult edasi külvanud on. Kevadel käisin selle ala korra juba üle ja võtsin välja suuremad puhmikud valedes kohtades. Nüüdseks olid eelmise suve külvi seemned pisikesteks taimedeks jõudnud saada. Kivide vahel ja mis veel hullem - kukeharja sees.

Niisiis tegin tund aega peent näputööd ja nokkisin neid sealt välja. Päris korralik sai. 

Ühele tühjaks jäänud alale istutasin teisest peenrast kevadel kogemata välja kistud ja vahepeal kasvuhoone kõrval peenras toibunud suure kukeharja, siin all pildil keskel. 

Ühtlasi lõikasin maranatel 'Red Robin' ja 'Goldfinger' välja kuivanud oksi. Pildid enne ja pärast ja oksahunnik. 

Homme jälle päev.