Kivimultši võlu ja valu

Oli aasta 2009, kui me lasime noortel prominentsetel aiakujundajatel omale istutusalad rajada. Nad soovitasid need kivimultšiga katta, olid äsja Arigato ümbruse maastikukujunduse selliselt teinud ja väga fännid. Nii see tehtud sai. Mis oli omamoodi ikka väga halb mõte, sest: 

- need pagana kivid ju ei püsi niimoodi nunnult mulla pinnal, vaid aja jooksul kaevuvad meie rohkete sipelgate abil mulla alla. 

- püsikute puhmad kasvavad aina laiemaks ja söövad kivid enda sisse. 

- väetise/komposti lisamine püsikutele on kohutav vaev - kisu iga kord need kivid eest ära ja pärast uuesti peale.

- istutusala tervikuna jäeti läbi kaevamata, mis tähendab, et iga kord, kui ma tahan midagi istutada või lillesibulaid maha panna, pean ma need kivid pinnalt välja sõeluma ja siis kuhugi tõstma, seejärel meie hullult paeklibu ja rähka täis pinnases augu kaevama (täpsemalt kangiga lõhkuma), kivisodi august välja kandma ja kompostiga asendama. Siis saab istutada ja need multšikivid jälle ümberringi maha laotada. Oeh.

- Olen nende kivide iga-aastase siblimise ja kaevamisega oma liigestele päris palju kahju teinud. Viimastel aastatel oskan juba rohkem hoida.  

- kevadel on põõsaste lehti kividelt raske koristada.

Vat see viimane oligi täna teoksil. Mis vahtraga viga, suured latakad lehed tõmbad kokku ja korras. Forsüütia ei ole ka kõige hullem. Aga väikeste lehekestega enelad ja kukerpuud, ossajutt. 

Tänased väikesed võidud: 

forsüütiate all: enne ja pärast

 

tuhkur enela all: enne ja pärast

 

Kukerpuu ja väikeste jasmiinide vahel enne ja pärast. Ja seal on juba aastaid kasvanud metsmaasikad, mille esimesed seemned ilmselt mõni linnuke kunagi sinna poetas. Igatahes maitsevad suurepäraselt ja soojas suveõhtus lõhnavad ka imeliselt - võrkkiiges lesida on tõeline nauding.  

  

Ja igal pool kivide vahel tahab kasvama hakata kandiline naistepuna. Olen teda paljudesse kohtadesse ka alles jätnud, mesilastele meeldib ja no miks ka mitte. 

Samas on kividel ka mõni tore omadus:

- mingi multš peab olema, kuna lihtsalt must mullapind ei ole looduses loomulik ja see tahab iseeneslikku taimestust täis kasvada = meie mõistes umbrohtub.

- kivimultš on ilusam kui koorepuru.

- hoiab niiskust. Meil siin Tabasalus on vist vabariigi kõige kuivem koht, kust pilved mere ja Harku järve suunas kahte lehte lähevad. Ja isegi laulupeo ajal sadas vaid paar tilka, samas kui lauluväljakul voolasid mööda teid jõed.      

Seitsme põõsa alt sai kokku suur tünnitäis lehesodi. Ees ja vasakul on puishortensiad, keskel vasakpoolne kukerpuu ja parempoolne tuhkur enelas, paremal ees forsüütia. Ja keskelt paremale viimane enne hekki on jasmiiin. Kahjuks sellises nurgas, et jääb terrassilt vaadates teiste taha varju. Eelmisel sügisel kärpisin ilupõõsaid tugevalt igast küljest ja lõikasin vanu oksi välja. Ehk on sel aastal ka jasmiinil paremad võimalused ilutseda.