Sammal kiviparketi vahel

Puhastan mitu korda aastas, aga iga kord näeb asi välja, nagu poleks kunagi midagi tehtud. 

Bioloogia õppejõud ülikoolis kordas alati: sammal on pinnase pioneer! Hakkab aga kasvama ja tema lagunemisel tekkivas orgaanilises aines kasvab juba kõik muu. Tee oma sissesõidutee kuitahes mullavaba, igasugu kattetekstiilide ja liivaga, mõne aja pärast on seal korralik taimestik. 

Eriti hästi toimib asi põhjapoolsel varjulisel küljel, kus ka vähem liikumist. Kividki juba samblased ja muud taimed vohavad.  

Enamikus kohtades õnneks sammal vaid kivide vahel. Aga seegi on piisavalt ohtlik, kui on niiske ilm ja astud sinna kiirel sammul libeda tallaga jalanõuga. Pärast teist korda, kui napilt pääsesin selili kukkumisest, võtsin sissesõidutee ja maja ümber oleva kõnnitee ette. 

Seda kraami tuleb ämbrite viisi. Veerand teed enam-vähem puhtaks kraabitud ja juba kolm ämbritäit kokku korjatud. Ma ei ole tahtnud mingit keemiat kasutada ja eemaldan ikka mehaaniliselt. Aga iga korraga kasvab kiusatus midagi puistata või pritsida.    

Ja siis muidugi see sipelgate tegevus. Tassivad kivide vahelt liiva üles ja kivid vajuvad alla. Tee äärtes tekivad lohud, kuhu orgaanika koguneb ja rohi hakkab kasvama. Kuigi vahel on see sipelgate tegutsemine ilus ka:

 

Osaliselt sai 2 aastat tagasi kiviparkett üles võetud, alla korralik tihendatud killustik, selle peale geotekstiil ja siis kivid. Kivide vahele veidi liiva. Nii ei saa sipelgad tegutseda ja ka taimestiku tekkimine on keerulisem.