See foto on eelmisest aastast.
Meile mõned aastad tagasi suvel elama kolinud punane Miki viis meid kokku oma tegeliku armsa perega. Igor, ka aednik, kinkis mulle väikese pamplitaime, kes kasvab nüüd viinamarja kõrval ja on ikka jube suur. Mikike käib neid siiani aeg-ajalt valvamas. No soe vastu lõunapäikest, eks ole. Ja millised marjad! Hilissügiseni. Puhas rõõm.
Sel aastal on pampel hiiglaslik. Kuuri taha tegutsema ma pidevalt ei satu ja nii oli 29.juulil pilt selline.
Ronisin siis redeliga siit ja sealt ligi ja püüdsin neid oksi kuidagi üksteise pealt ära saada vähe hõredamaks. Sai umbes nii. Oleks saanud veel paremini, aga kuuri seina ülemiste laudade vahelt sebisid sisse-välja herilased, kellel on seal puuriida vahel kusagil ilmselt pesa. Püüdsin oma ümberkorraldusi tehes nendega mitte väga riidu minna.
Kui tavaliselt ronivad meil viinamarjad kuuri pleksiklaasist katuse alla sooja kohta küpsema, siis seekord leidsin sama stiili järgivad pamplioksad. Seina peal olevad ei olnud veel valmis, katusealused aga juba magusad. Pidin need kättesaamiseks ära lõikama, pehmed sõime koha ja kõvemad panin toas vaasi. Praegu on ilusti järjest järele küpsenud, nii et mõnus hommikul otse laualt võtta.
Pampel on üks salalik mari. Kui natuke vara korjata, siis ikka üsna hapu. Kui mari enam-vähem ise varre küljest lahti tuleb, siis on väga magus ja mahlane. Neid magusaid käin nüüd iga päev harvendamas.
Praegu tuleb tumedaid ülipehmeid marju rohkem kui me ära jõuame süüa ja proovisin täna ka moosi keeta. Imehea! Suurepärane mari - suured, ussitamata, ei pea otsides küürutama ega põõsa vahel sahmima. Võta ja korja.
Kommentaarid
Postita kommentaar