Aed aknalaual - hernevõrsed ja vesikress

Rohelist olen alati ka toas kasvatanud. Päris padutalvel ei taha hernevõrsed toas ilma taimelambita edeneda, aga veebruaris juba saab. 

Tavaliselt kasvatan hernevõrseid täiesti tavalistest poest ostetud rohelistest lihvimata supihernestest, jagasin seda ka Maa Eluga 2021. a kevadel. Seekord tegin 8.veebruaril kollaste lihvitud hernestega vürtsikat tomatisuppi . Leotamise käigus selgus, et osad on täitsa terved ja idanemisvõimelised. Korjasin sealt peotäie sobivaid välja. Panin potti niisket külvimulda, leotatud herned selle peale, neile veel peotäis mulda otsa.

Kahe päeva pärast olid ninad juba väljas ja ca 10 päeva pärast saime juba nokkima hakata. Praegu ajab see potitäis äranäpistatud vartest uusi võrseid. Tuleb tunnistada, et roheliste herneste võrsed maitsevad meile siiski rohkem kui kollaste omad.  

Leidsin ka paki vesikressi seemneid, mille "parim enne" täis juba 5 aastat tagasi. Proovida ju ikka võib, arvasin ma ja ehitasin neile koogikarpi pesa. Vesikressi ei tasu mulda panna, sööme neid nii pisikestena, et lõigates saavad kõik mullaseks. Olen neid kasvatanud näiteks paksema vatikihi peal, mis tuleb korralikult niiskena hoida.

Seekord mul vatti ei olnud ja panin kokku köögipaberi ja külvimulla. Märg köögipaber karbi põhja, õhuke kiht mulda peale, paber üle selle.

Korralikult märjaks, seemned peale poetada, veel pritsida, kaas peale niiskust hoidma. Kuna seemned olid väga vanad, siis panin neid igaks juhuks rohkem, et midagi ehk ikka tuleb.

Järgmisel päeval olid mõned idud juba näha, ülejärgmisel juba päris tihe asustus. Täna ehk neljandal päeval on seis selline:

Nüüd ei tohiks enam kaant kinni panna. Ja ülivanade seemnete kohta on saak ikka väga rikkalik. Ei tasu seemnepakke ära visata!

Järgmisel päeval: